Roberti Rootsi laager sai oodatust varasema lõpu
Robertil oli juba kevadest saadik plaan liituda üheks laagriks Soome laskesuusa ässa Otto Inveniusega. Et TT tiimi tüdrukute seltskonnas treenides areng seisma ei jääks, tundus idee ühiselt treenida juunioride MM hõbedaga suurepärane. Laager pidi aset leidma Rootsi parimas suusakompleks, Östersundis ja algama juuni keskpaigast ning lõppema juuli alguses. Nii seadis Robert koos Indrekuga oma juunikuised treeningud sedasi, et Östersundis laagerdades jalas piisavalt värskust säiliks ja sealsed rasked treeningud meest ei murraks. Eelnevalt saadetud Östersundi laagri plaan oli igatahes raju ja pani nii Indrekut kui ka Robertit veidi muretsema. Motivatsioonist Robil ettevalmistusperioodil puudu pole tulnud ja treeningutel pole ta end siiani eriliselt tagasi hoidnud, seega Östersundi sõit võinuks lõppeda kas suure edu või meeletu fiaskoga. Saatusel olid aga omad plaanid ja sellest, kuidas Roberti Östersundi laager sai eriti varajase lõpu, saad lugeda järgnevalt Roberti pilgu läbi…
Jumala tahe ehk kuidas ma käisin lennukiga Rootsi kruiisil
Ma pole küll leeris käinud, aga siiski usun ma jumalat. Tähendab, ma usun, et parem on karta et jumal on olemas, kui mitte üldse uskuda. Loo lõpus selgitan veel seda. Igatahes, oli mul ammu küpsenud plaan liituda treeningutel oma sõbra Otto Invenius-ega, et saaks end heal tasemel veidi proovile panna ka laagris (Otto on eelmise aasta juuniorite MM-hõbe, ei ole paha poiss). Plaan oli liituda tamaga laagris Östersundis. Kui esialgne mõte oli minna autoga, siis laevapiletite ja kütuse krõbe hind, veensid mind lennureisi kasuks otsustama. Tagantjärgi vaadates kahetsen, et ei võtnud autoreisi ette…
Kerime edasi 17. juunini, mis pidi olema minule üks kaunis reisipäev, ümberistumisega Arlanda lennujaamas, sihtkohaks Östersund. Tallinna lennujaamas kulges kõik pealtnäha viperdusteta, käisin tollis, andsin relva ja pagasi ära ning tundus, et minu järgmine suurim mure on Östersundi rulliraja miljöö. Ka lend Arlandasse oli kena, pisike lennuk maandus muredeta ning seadsin end mugavalt sisse lennujaama väravate juures oma järgmise lennu jaoks. Aga siis saabus saatuslik kõne SASi pagasioperaatorilt. Esialgu ei saanud ma Rootsi keelest aru, sest antud kodanik, seletas oma emakeeles mulle midagi väga intensiivselt. Palusin tal probleemi selgitada inglise keeles. See ajas mehe lõplikult vihale, kes üsna tuliselt käratas, kuidas mu relv ja muu pagas on tõstetud lennult maha ning ootab mind erimõõduga pagasilindi juures. Üritasin olukorrast aru saada, sest minu teadmiste kohaselt ei saa lennujaamas väravate juurde tagasi kui sa sealt välja lähed. Väravate juures olla oli aga minu seisukohast üsna oluline, sest järgmise lennu boarding oli juba algamas. Kuna mure relva ja muude asjade pärast sai minust võitu, siis jooksin siiski pagasilintide juurde. Seal mu asjad tõepoolest mind ootasid. Otsisin üles SASi operaatori, kes ütles et ma pean uuesti minema tolli. Üritasin selgitada, et Eestis ma seda juba tegin, aga tuli välja, et seda pean tegema Rootsis uuesti ja just Arlandas, ja kohe, olenemata sellest, et mu lõppkoht on Östersund. Kobisin oma tavaariga siis tolli. Näitasin relva, dokumente ning siis hakkasid halvad uudised tulema. Nimelt polnud mul politseisse antud taotlust relva riiki toomise kohta, välismaalastele on see eraldi nõue. Põhjamaa kodanikele piisab vaid tollideklaratsioonist. Ehk siis konfiskeeriti mu relv ja võeti võimalus Östersundi lähiajal minna, sest isegi kui taotlus sisse anda võtab mentelmine aega kuus nädalat. Istusin siis kurvalt oma kottide otsa, proovides veel päästa midagi, andes sisse taotlust nii tolli kui politseisse, lootuses jõuda õhtusele Östersundi lennule, kuid tulutult. Lõpuks loobusin ning ostsin hoopis pileti Tallinnasse tagasi (mis oli muide kallim kui edasi-tagasi reis Tallinna ja Östersundi vahel). See tundus olevat ainus võimalus oma relv tagasi saada, sest koju lubas toll mul relvaga minna. Teatasin seda siis ka ‘’armsaks’’ saanud Rootsi tolliametnikele, kes lubasid mu relva Airbalticu lennule toimetada. Läksin siis oma kottidega edasi otsima terminal kahte. Otsides ei leidnud seda alguses, küsisin teed. Lennujaama töötaja vaatas mu küsimuse peale suurte silmadega otsa. Ta teavitas mind, et Terminal 2 on lennujaama teises otsas, jala umbes 20 minuti kaugusel. Muidu ei oleks see isegi probleem, aga mul oli vedada kahemeetrine paarikümne kilone suusakott ning kaks suurt seljakotti. Kuna Bolt tundus mõttetu, võtsin teekonna ette jala. Sellel teel oli kaks eskalaatorit, kaks lifti ja 5 koridori ust. Igatahes, sain ma suusakotiga manööverdamises lõpuks päris osavaks. Jõudes terminal kahte, minu seiklus jõudis alles poole peale. Suur osa selle terminali töötajatest streikis ning kolme lennu peale oli vaid kaks töötajat. Lisaks pani oma panuse ka Airbalticu check-in süsteemi kokkujooks, mis ei võimaldanud paljudel inimestel ennast lennule registreerida. Olenemata süsteemi enda veast, võeti inimestelt ikkagi selle check-ini eest raha, kuna nad ei olnud ju internetis teinud seda:) Check-ini järjekord oli ka üle kahe tunni, mul oli vaid õnne tänada, et mul oli istumiseks minu pool maisest varast kaasas. Õnneks sain ma oma pagasi ära anda suuremate probleemideta. Kuna aega oli järjekorras nii palju kulunud, ei pidanud ma kaua ka kodulendu ootama. Tallinna lennujaamas maandudes minu õnn aga pöördus uuesti – nimelt ei suutnud need ‘’armsad’’ tolliametnikud Rootsis (te olite juba nad unustanud eksole?) koostöös lennujaama pagasitöötajatega minu relva ja laskemoona lennukile toimetada. Seega seisin ma peale 12h reisimist ilma poole oma pagasita jälle reisi stardipunktis. Olin nõnda vihane ja pettunud, et magama jäin alles pool neli. Järgmine päev venis kui kumm oma relva oodates, mis lubati toimetada mulle tagasi õhtuse lennuga. Vähemalt seal ei läinud midagi valesti, Eesti toll andis mulle mu relva ilusti kätte ning sain lõpuks minna tagasi oma koju Otepääle. Laagrisse jäi mul minemata. Indrek ütles selle peale, et jumal hoidis mind, laagri plaan oli tema maitse jaoks liiga karm. Ning vaadates milliseid takistusi mu teele veeretati selle reisiga, tundub, et tal oli õigus. Edaspidi üritan oma reisie paremini planeerida ning arvestada, et igal pool võib mõni bürokraatlik hammasrattas sind põhjalikult hakkima asuda. Olge tublid, mina nüüd teen oma koduses Otepääl trenni. Ning järgmisesse välislaagrisse lähen ilmselt autoga…